Mis on müoopia?
Müoopia ehk lühinägevus on nägemishäire, kus kaugel asuvad objektid paistavad udused. Terava pildi saavutamiseks peab valgus langema täpselt võrkkesta maakulale. Terves silmas murdub valgus nii, et kaugel olevaid objekte näeb selgelt ilma abivahenditeta. Silmas mõjutavad valguse murdumist kaks peamist tegurit: silma optiline süsteem ja silma pikkus.
Silmas on kaks peamist valgust murdvat osa: sarvkest (kornea) ehk silma eesmine läbipaistev osa ja silmalääts. Normaalses silmas on silma optiline tugevus ja pikkus tasakaalus - valguskiired koonduvad täpselt võrkkestal, andes terava pildi kaugetest objektidest. Seda nimetatakse emmetroopiaks.
Müoopilises silmas on kas silma optiline süsteem liiga tugev või silma aksiaalne pikkus liiga pikk. Seetõttu koonduvad valguskiired võrkkesta ees, mitte peal. Miinusprillid või kontaktläätsed hajutavad valgust nii, et fookuspunkt nihkub võrkkestale tagasi, parandades nägemisteravust.
Nägemise korrigeerimiseks on mitmeid võimalusi: prillid, kontaktläätsed või laserprotseduurid. Valik sõltub silmade seisundist ja inimese eelistustest.
Millal müoopia tekib?
Silmamuna võib olla erinev juba sündides, kuigi seda ei ole võimalik väliselt märgata, kuna silmamuna tegelik kuju ei peegeldu silmade ja laugude välimuses. Vastsündinu silmamuna on väike ja silmad on kerges plussis – tavaliselt +2 kuni +4 dioptrit. Pärast sündi algab silmade loomulik areng ehk emmetropiseerumine, mille käigus silm kasvab pikemaks ja plussnägemine väheneb.
Kuueaastase lapse silmades peaks esinema veel väike plussnägemine (umbes +0,5 kuni +0,75 dioptrit). See on hea märk, mis viitab, et müoopia tekkimise tõenäosus on madal. Kui aga nägemistugevus on juba nullis või esineb väike miinus, võib see viidata suurema miinusnägemise väljakujunemisele tulevikus.
Miks müoopia tekib?
Müoopia teke on keeruline protsess, kus geneetiline faktor moodustab vaid 10-15%. Tegemist on multifaktoriaalse probleemiga, mis tähendab, et põhjuseid on mitmeid – nii pärilikke kui ka keskkonnast tulenevaid. Kuigi DNAst on leitud müoopiaga seotud geene, peetakse nende mõju väiksemaks võrreldes keskkonnateguritega. Geenid määravad pigem selle, kui tundlikud on silmad miinust põhjustavatele keskkonnamõjudele.
Elustiilis mängib olulist rolli päikesevalgus, mistõttu peaks laps veetma vähemalt kaks tundi päevas õues. Samuti on tähtis regulaarne liikumine ja tervislik toitumine. Tänapäeva digimaailmas soodustab müoopia teket pidev lähitöö arvutiekraanidel. Seetõttu on eriti oluline õues viibimine, kus silmad saavad harjutada kaugele vaatamist.
Regulaarne silmade kontroll on hädavajalik, sest müoopia hiilib ligi märkamatult. Õnneks on olemas mitmeid võimalusi selle pidurdamiseks ja nägemise toetamiseks, kui probleem õigel ajal avastada.
Kui müoopia on juba tekkinud?
Kuigi miinusprillid võimaldavad müoopiaga elada, suurendab miinuse süvenemine erinevate silmahaiguste riski. Levinumad on katarakt, glaukoom ja müoopiline retinopaatia või võrkkesta irdumine. Uuringud näitavad, et kõrge müoopiaga (üle -6) inimestel on glaukoomi risk kolm korda kõrgem.
Kõrge müoopia areneb välja lapsepõlves, eriti intensiivselt vanuses 9-14 aastat. Väikelastel esineb kõrget müoopiat harva (alla 1%). Normaalseks peetakse 0,5 dioptri kasvu aastas. Oluline on teada, et üks millimeeter silma pikenemist tähendab kolme dioptrit miinust.
Müoopia võib areneda väga kiiresti, isegi ühe aastaga võib toimuda märkimisväärne muutus. Esimene oluline silmakontroll peaks toimuma enne kooli minekut (6-7 aasta vanuses) ning seda peaks läbi viima silmaarst. Kui laps juba kannab prille, on soovitatav käia nägemiskontrollis kord aastas. Muidugi, kui lapsel tekivad uued kaebused enne järgmist planeeritud kontrolli, tuleks kohe spetsialisti poole pöörduda.
Millised on müoopia korral abivahendid?
Müoopia raviks on mitmeid optilisi lahendusi, sealhulgas prilliläätsed, kontaktläätsed ja silmatilgad. Uue meetodina on Eestis kasutusele võetud atropiinravi, mis aitab müoopia progresseerumist aeglustada. See silmatilk lõdvestab silma akommodatsiooni ja peaks seeläbi pidurdama silma kasvu.
Silma anatoomia mängib olulist rolli lapse müoopia kiire progresseerumise mõistmisel. Üks peamisi teooriaid on seotud silma hüperoopilise nihkega. See tähendab, et kui me vaatame mingit objekti, ei lange valgus silmapõhjas ainult ühte punkti (maakulale), vaid ka äärealadele ehk perifeeriasse. Kuna silmapõhi on kumeruse tõttu nõgus, siis prillide kandmisel murdub valgus veidi teistmoodi – ka äärealadel on miinus natuke väiksem. Hüperoopilise nihke tulemusena suureneb silma aksiaalne pikkus isegi prillide kandmisel. Selle nihke vähendamiseks on välja töötatud spetsiaalsed kontakt- ja prilliläätsed.
Prilliläätsed toimivad nii: keskel, kust laps otse läbi vaatab, on täielik korrektsioon. Äärealadel on plusstugevus (kuni +2,5 dioptrit), mis vähendab hüperoopilist nihet. Need spetsiaalsed läätsed peaksid müoopiat pidurdama ligikaudu 40%. Need ei vähenda olemasolevat miinust, kuid aitavad peatada selle võimalikku suurenemist. Lisaks kasutatakse ka tavalisi bifokaalseid läätsi, kuigi need pole nii tõhusad kui perifeerse defookusega läätsed.
Nägemine ei ole aga ainult nägemisteravus..
Nägemise juurde kuulub ka võime tajuda kontraste, sügavust ja silmade koostöö. Seetõttu on müoopia progressiooni pidurdamiseks mitmeid erinevaid läätsetüüpe igale lapsele sobib erinev lahendus. Kõige efektiivsemaks raviks on kõvad ehk orto-keratoläätsed. Need pannakse lapsele silma magamise ajaks. Päeval laps prille kandma ei pea, sest öösel surub lääts silma sarvkesta kokku – tehniliselt vähendab silma aksiaalset pikkust ja ka hüperoopilist nihet. Sisuliselt saadetakse lapse organismile signaal, et ei ole vaja silma nii palju pikendada-kasvatada. Kahjuks Eestis neid ei toodeta ja meil on parim variant hetkel müoopiat takistavad läätsed.
Lapsed kohanevad prillidega kergemini kui täiskasvanud, kuna nende nägemine on plastilisem. Uue prilliga harjumine võtab tavaliselt kuni kaks nädalat. Selle aja jooksul tuleks jälgida raami mugavust ja nägemisteravust. Kui nägemine muutub taas uduseks tuleb kindlasti uuesti spetsialisti poole pöörduda.
Pere Optikas leiab iga laps endale sobivad prillid. Meie valik on lai ja mitmekesine, pakkudes lahendusi ka aktiivsetele lastele, kes tegelevad spordiga. Pakume spetsiaalseid raame ja lisatarvikuid, mis tagavad prillide kindla püsimise näol ka füüsilise tegevuse ajal, võimaldades lastel mugavalt ja muretult oma lemmiktegevustega tegeleda.
Kas lasik lõikus aitab müoopia korral?
Laseroperatsiooni edukaks läbiviimiseks peab nägemine olema stabiliseerunud, mis toimub tavaliselt 19-21 aasta vanuses, kui silma kasv peatub. Kuigi operatsioon võib miinusest vabastada, jääb silmapõhi endiselt müoopiliseks, mis tähendab, et silmahaiguste risk püsib.
Operatsioonidega kaasnevad ka teatud riskid, näiteks kuiva silma sündroom. Lisaks tuleb arvestada, et operatsioon ei aita vältida vanusega kaasnevat lugemisprillide vajadust.
Kokkuvõte
Müoopia kujuneb sageli lapsepõlves ning selle varajane avastamine ja õigel ajal tegutsemine aitavad miinuse süvenemist pidurdada. Selleks on olemas tõhusad abivahendid – spetsiaalsed prillid, kontaktläätsed ja silmatilgad –, mille sobivus sõltub iga lapse silmade eripärast. Kui vajad nõu või soovid lapse nägemist kontrollida, külasta Pere Optikat – siin ootavad sind kogenud ja sõbralikud optometristid, kes aitavad leida parima lahenduse lapse nägemise toetamiseks.