Kristi lugu: “Kui mina olen rõõmus, on kogu pere rõõmus.”
Esimesed prillid sain ma 15-aastaselt, põhikooli lõpuklassis. Istusin viimases pingis ja pidin aina sagedamini silmi kissitama, et tahvlile näha. Tahvli tekst oli udusem kui kunagi varem ja keskendumine muutus järjest raskemaks.
Ometi lükkasin silmaarsti külastamist edasi. Alati oli midagi tähtsamat teha või tundus, et küll see läheb ise üle. Ja eks teismelisena ei tahtnud ka “prillipapaks” saada. Lisaks hirmutas mind mõte, et prilliklaasid on paksud nagu pudelipõhjad, sest mu sõbrannal olid just sellised.
Kui lõpuks siiski nägemiskontrolli läksin ja esimesed prillid sain, polnud need sugugi nii jubedad, kui kartsin. Kandsin neid küll vaid koolis - muul ajal olid need pigem peidus.
Viis aastat hiljem – jälle edasi lükatud
Ka seekord, täiskasvanuna, kordus sama muster. Olin juba mõnda aega tundnud, et silmad väsivad kiiremini ja kaugemale vaadates pole pilt enam nii selge. Aga nagu ikka - Pere ja igapäevased toimetused tulid vahele. Mõtlesin, et küll kannatab veel.
Alles siis, kui märkasin, et autoga sõites pean liiklusmärke vaadates kissitama, sain aru, et enam ei saa nägemiskontrolli edasi lükata.
Viimati käisin nägemiskontrollis tänavu juunis Pere Optika Saaremaa poes. Üllatus oli suur, kui optometrist osutus lapsepõlvetuttavaks — see tegi kogu visiidi kohe palju pingevabamaks. Kontroll oli põhjalik ja optometrist hoidis mind kogu aeg toimuvaga kursis.
Selgus, et mu nägemine oli veidi halvenenud ja vajan tugevamaid prille kaugele vaatamiseks. Samas rõhutas spetsialist, et liiga palju “miinust” ei tasu lisada, sest see segaks lugemist ja lähitööd. Prilliklaase valides sain aknast välja vaadata ja hinnata, kuidas kauguses kõik tundub - see oli väga mugav viis õige tugevuse valimiseks.
Uued raamid ja selgem maailm
Raamide valimine on minu jaoks alati keeruline olnud. Seekord olid mulle abiks poeg ja sõbralik poe personal. Proovisin mitmeid erinevaid raame — tahtsin midagi kerget ja tagasihoidlikku, mis sobiks nii igapäevaellu kui ka pidulikumasse olukorda.
Lõpuks jäid sõelale kuldsed, õhulised Vogue prilliraamid, mis tundusid kohe õiged. Umbes nädala pärast sain uued prillid kätte ja panin need ette juba poeuksest väljudes. Maailm muutus hetkega selgemaks.
Harjumine uue väljanägemisega võttis vaid paar päeva, aga parem nägemine oli seda väärt. Eriti suur rõõm oli autoga sõites — märkasin liiklusmärke ja teeviitasid juba kaugelt, ning see tegi meeleolu tõeliselt heaks.
Igapäevane elu uute prillidega
Elu uute prillidega on muutunud palju mugavamaks. Silmad väsivad vähem, peavalusid pole enam peaaegu üldse ja pilt on terav. Olen saanud ka mitu komplimenti — öeldakse, et need raamid sobivad mulle ideaalselt.
Tunnen end enesekindlalt ja ei häbene enam prille kanda. Vastupidi, need on nüüd osa minu välimusest ja olemusest. Plaanin peagi soetada ka teised, veidi julgemad raamid — midagi värvilist ja mängulisemat, et prillid oleksid ka stiilne aksessuaar.
Õppetund, mida edasi anda
Järgmisele nägemiskontrollile plaanin minna aasta jooksul. Nii pikka vahet, nagu eelmisel korral – viis aastat – ei tohiks kindlasti jätta. Ebasobivad või vananenud prillid väsitavad silmi ja võivad isegi halvendada nägemist.
Inimestele, kes tunnevad, et silmad kipitavad või kelle nägemine on halvenenud, soovitan nägemiskontrolliga mitte oodata. Edasilükkamine ei tee olukorda paremaks – vastupidi, halb nägemine mõjutab ka tuju ja enesetunnet. Õigete prillidega on elu palju kergem.
Mina jäin Pere Optikaga väga rahule. Personal on sõbralik, abivalmis ja asjatundlik, ning pood ise mugava asukohaga.